Milliseid lapsevanemaid on olemas? Õpetaja Keiu isiklikud kogemused ja tähelepanekud, kirja pani Ester.

Viisakuse etalon – laps on alati täpselt 3-5 minutit enne tunni algust kohal, kõik kooliasjad on korralikult kotis, pliiatsid laitmatult teritatud, vihikud kiletatud. Lapse riietus vastab 1. septembri pidulikkusele. Täpselt sama kehtib lapsevanema kohta, lisaks ta teretab, vahetab viisakusväljendeid ja loeb lapsele sõnu peale alati ühte moodi. Ei mingeid kõrvalekaldeid enda kehtestatud etiketist. Õpetaja jaoks väga mugav, etteaimatav ja usaldusväärne variant. Kuidas käitub see laps peale vanema lahkumist, saad lugeda ühest teisest postitusest.

Ninatark – tema teab alati kõike ning ei ole kade ka õpetaja õpetamisel. Mõni teeb seda taktitundelisemalt läbi küsimuste nagu: “Kas te olete juba kuulnud…” või “Lugesin hiljuti sellist asja … Mis teie sellest arvate?”. Teine lajatab otse ilma igasuguse keerutamiseta justkui oleks tal kiire juba järgmisse kohta minemisega, et ka seal oma tarkust jagada. Need lapsevanemad peavad ennast tihti spetsialistiks igal alal – väikelapse psühholoogiast mikrokosmoseni. Õpetaja päeva võivad nad muuta huvitavamaks ja lõbusamaks või tekitada hoopis pingeid, kui keegi peaks pealt kuulma tema suhtelahkamist ja äärmuslikke ettepanekuid lahendusteks.

Muretseja – iga teine lause algab sõnaga “Issake”. Vestlus koosneb peamiselt küsimustest, sh oma lapsega. Kas kõik on ikka kaasas; kas autoga vihik sobib; kas joonlaud pidi olema sirge; kas sussid sobivad vahetusjalanõudeks; kas laps saab teistega läbi; kas ta teeb tunnis kaasa ja kuulab sõna jne jne. Lahkudes avaldab lootust, et jõuab õigel ajal lapsele järele, kuigi liiklus on sel ajal juba hull. Peale tundi last riidesse pannes muretseb, et nad viidavad liiga palju aega, õpetaja peab nende järel ootama ning lõpulauseks jääb midagi lootusrikast nagu: “Ehk me ei jää haigeks ja saame järgmine nädal jälle tulla!” Selliste vanemate puhul jääb alati mulje, et nad teevad väga palju, jõuavad igale poole ja räägivad pidevalt, kuid tegelikult on see ainult hunnik muretsemist, mis võtab meeletult energiat – ka õpetajalt. Tahaks teile öelda: “Ärge mõelge kõike keerulisemaks!”

Kontrollfriik – hea meelega istuks koos lapsega tunnis, et jälgida iga ta liigutust ja sõna ning muudkui juhendada. Tema sõnavara on kitsas koosnedes vaid käskudest ja keeldudest ning needki on lühivormis – pole ju aega pikalt selgitada, sest keegi jälle eksis ning vajab korrigeerimist. Tihti arvavad nad, et on lihtsalt hoolivad ja seeläbi kasulikud oma lastele, kuid tegelikult on ju asi ikkagi soovis teisi oma kontrolli all hoida, sest siis oleks elu lihtsam. Edasijõudnu tasemel kontrollfriik tahab laieneda ka õpetaja kallale, just seetõttu ongi lapsevanemal lubatud vaatlejana tunnis osaleda ainult üks kord õppeaasta jooksul.

Täispinge – siin on kokku saanud kõik eelmised prototüübid. Olenevalt proportsioonidest võib ta olla viisakalt vait, kuid on näha allasurumise tulemusel tekkivat auru, mis kõrvust välja tuhiseb ja näo tulipunaseks muudab; käed rusikasse surutult püüab juhendada last jalanõusid õigesse jalga panema, kuid kuna pingest on hambad ka kokku surutud, siis pääseb suust välja vaid sisisevaid häälikuid, samas kui pilk väljendab jõuetut abitust ja viha, kuna muretseja arvab, et laps tekitab jälle piinliku olukorra; lõputu kädistamine, mille sisu on ninatargalt ja stiil muretsejalt, käitumist põhjendab kontrollfriik ja kõike seda püüab siluda viisakuse etalon. Õpetaja jaoks kõige ohtlikum, sest kunagi ei tea, kas just praegu viskab kaane pealt ära.

Filtrivaba – juba kaugelt on kuulda, kui ta tuleb, sest tal tundub puuduvat oskus vait olla. Teda ümbritsev keskkond on kommenteeritud vokaalne väljaanne. Õpetaja saab muuhulgas teada, mis ilm õues on ja kuidas istuvad talle täna jalas olevad sinised teksad; mis meeleolus tundub olevat laps ja et järgmiseks külastab lapsevanem juuksurit. Enamasti ei kiirusta ta lahkumisega, vaid eelistaks lobiseda – ühepoolselt, sest kuulamisoskus tundub samuti puuduvat. Õpetaja jaoks tihti tüütu, eriti kui on vaja kiirustada järgmisse tundi.

Oma jope – teietamine on enamasti võõras nähtus. Esitab uurivalt sõbralikus toonis mõnikord väga isiklikke küsimusi. Tihti siiski tahab lihtsalt teada, kuidas laps täna käitus ja mis soovitusi on mul kodus temaga tegelemiseks anda. Mõnikord lunib ka kiitust lapse ja enda tulemuste eest. Pakub lahkelt enda abi, kuid ei käi peale. Samuti püüab õpetajat lohutada mahendades kontrollfriigi ja ninatarga käitumist. Õpetaja on aastate jooksul leidnud nende hulgast sõpru, kellega suhtleb siiani, järelikult on õpetaja ise ka “oma jope”.

Kommentaator – koosneb enamasti kahest eelmisest+ninatargast. Võtab endale õiguse arvustada nii lapsi kui lapsevanemaid anonüümse kommentaatori stiilis. Klatšimata ei jää keegi, kes parasjagu kuuldeulatusest väljaspool. Isehakanud arvamusliider on tavaliselt nii hoos, et ei pane tähele õpetaja kohmetust ja hämmingut sellise käitumise pärast. Palun taoline käitumine jätta sauna nagu muistsel a’al, mitte tuua eelkooli!

Pohhiust – jäime pisut hiljaks? Mis siis… Koolikoti unustasime autosse? Toon ära… Pinal jäi koju? Kasuta teiste pliiatseid… Said muhu pähe? Ikka juhtub… 

Muidu tore lapsevanem, ei loo liigset pinget, kuid kui jäädakse hiljaks 15 minutit ja siis tuuakse autost kotti veel 5 minutit, on laps juba ühest ainetunnist ilma jäänud. Teistega pliiatsite jagamine on omaette teema, millega õpetaja pole ajaliselt arvestanud, kuid sotsiaalses mõttes tuleb kasuks. Kui lapse traumade peale öeldakse pidevalt, et ikka juhtub, võib lapsel tekkida tunne, et ta pole piisavalt oluline oma vanematele – ei tunta huvi, kas on valus või peaks midagi peale panema. Nii et uurige natuke haava/muhku ja siis öelge, et ikka juhtub, seekord pole hullu midagi.

Nähtamatu – registreerib lapse e-ankeedi kaudu, maksab arved õigeaegselt, kunagi midagi ei kirjuta, ise last ei too ega vii. Kui ta koosolekul ka ei osale, siis õnnestubki jääda vaid nimeks ja isikukoodiks maksuameti aruandluses.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga